Randvere kirik

Viimsi poolsaare idaranniku küladest oli ühtviisi pikk maa nii Jõelähtmesse kui linnakirikutesse. Jõelähtme pastor tuli paar korda aastas kohale vaimulikke talitusi pidama. Pärast Prangli kabeli valmimist otsustas õpetaja Gustav Heinrich Schüdlöffel ka Randveresse kiriku ehitada. Surnuaed oli juba varem olemas. Praegu võib seal näha ristikivi aastaga 1803, mis pärimuse järgi tähistab uppunud mehe hauda. Kiriku ehitamist toetas metsamaterjali ja rahaga Maardu mõisnik Christoph von Brevern, kohalikud peremehed vedasid raudkive. Töid alustati 25. juulil 1848. aastal, kirik õnnistati sisse 1852. aastal. Kiriku torn valmis 20 aastat hiljem, siis sai kirik ka uued aknad ja altarimaali.

Otto Zoege von Manteuffeli maalitud altarimaali annetas Tammneeme küla Mihkli talu peremees Karl Neem. Sellel on kujutatud Jeesuse ühe esimese jüngri Siimon Peetruse kutsumist. Altaripildi motiiv on üsna harvaesinev, kuid samas kindlasti südamelähedane ümbruskonna rannarahvale, kes nagu Peetruski elatus kalapüügist.  

1912. aastal osteti koguduseliikmete annetuste eest uus orel. Koguduseliikmete arv kasvas 1934. aastaks 375 inimeseni. Kirikus töötas leerikool ja laulukoor. 1935. aastal valmis kirikul oma kogudusemaja õpetaja eluruumide ja koosolekusaaliga. Uues majas peeti leeritunde, kooliharjutusi ja talvel ka jumalateenistusi. 1940. aastatel läks kogudusemaja Nõukogude piirivalve valdusesse, hoone palke kasutati kütteks ja maja koos koguduse arhiiviga hävis sõjakeerises. Hiljem müüdi maad maha ja piirkonda tekkisid aiandusühistud.

Randvere kirikumaja avamine 1935. aastal (Viimsi Muuseumide fotokogu)