Ajalugu
Viimsi poolsaar on olnud asustatud ligikaudu 7000 aastat, kuna vanim teadaolev asula on leitud Kroodilt ja see pärineb nooremast kiviajast (5 at eKr).
Juhuleidudena on saadud kivitalvaid ja kirveid Tuuliseljalt, Miidurannast, Muugalt, Tammneemelt ja Aiaotsalt, mis osutab rannikuäärsetele kiviaegsetele asulatele. Aiaotsa talu maadelt leitud töökirves (1927) viitab noorema pronksiaja (10-7 saj eKr) asustusele Randvere kandis.
2012. aastal tähistati Randvere küla 615 aastapäeva, kuna esimest korda märgib 1397. aastal ordumeister Wennemar von Brüggeney oma läänikirjas Maardu mõisa omanikule Johan von Scerembekele kuuluvat küla Randyver.
Rannaasustuse kujunemisel oli määrav osa rootslaste sisserändel, nende siinviibimist mainitakse esmakordselt 1271. aastal seoses Haabneeme külaga. Kahel järgneval sajandil tekib poolsaarele veel mitu rootslaste rannaküla, nende hulgas ka Randyver – Randvere 1397.
1491. aastal nimetati Maardu mõisa müügikirjas 15 perega rootslaste küla Randveres, 7 perega Tornas küla ja Iversbacki (Leppneeme ja Tammneeme). Need kolm küla ei omanud ühtegi mõisale kuuluvat adramaad vaid ainult omi maid.
1529. aastal nimetatakse Maardu mõisa müümisel Muuga ja Randvere küla ning Pööli peret.
Siit tulenevalt võib arvata, et 1491-1529 aastatel olid Randyver, Tornas ja Iversbacki külade elanikud koormistest vabad talupojad.
1498. aasta sügisel peeti seegi Landknechti eesistumisel Randvere vakuses kohut: kohtu koosseisus osales neli Randvere kogukonna talupoega. Otsustati, et Andreus Schvarte peab maksma ühekordset tasu 11 marka tema tapetud Matyes Blome lastele “ja edasi võimaluste ja jõukohaselt aastast aastasse”. Tallinna linnaraamatutesse on sattunud turbe taotlusega tapmise pärast veel teisigi Randvere talupoegi. 1402 – 1559 on turbetaotlejate arv suur (15), mis viitab külaelanike arvukusele, kuid ka kohalike vastuolude rohkusele.
1693. aastal oli Randvere külas 11 talu (joonis1). Alustades küla põhjapoolsemast otsast: Killo Mattz, Saranaha Teno, Sahranaha Thomas, Kreusse Mick, Hire Mart, Winni Jak, Musta Mick, Meggi Olli, Lipso Jüri ning kaks väiksemat kaluritalu. Alljärgneval joonisel on rohelisega tähistatud karjamaad ja heinamaad, roosad ja triibulised alad tähistavad põllu- ja peenramaid ning punktiirjoon kujutab teeradasid.
Joonis 1. Randvere küla 1693. aasta rootsiaegsel kaardil. (Viimsi Muuseumide fotokogu)
1725.-1726. aastatel viidi läbi esimene adramaarevisjon. Järgmised adramaarevisjonid olid 1732. ja 1733. aastal. Neis loeti üles taluloomad, teopäevade arvud, naturaalandamid. Kindel oli kalaandam.
1782. aastal viidi läbi esimene hingeloendus külas: kirjutati üles perede nimed, inimeste arv ja vanus seisuste järgi. Hingerevisjonide põhjal olid suuremad Randvere talud Kilu, Peetri Jaani, Varekse, Kreiukse, Musta, Reinu, Tiitsu ja Oja talu.
20. sajandi alguseks olid Randvere järgmised talud põhjapoolt alates: Kilu, Tuulase, Lepamäe, Tiitsu, Külaoja, Kreiukse, Kingu, Pritsu, Mardi (Reinu), Tülli, Nahka, Kibuvitsa, Liiva, Tamme, Poe, Länne, Karjamaa, Seljandiku, Niinepuu, Sadula, Antsu, Aiaotsa, Kadaka, Rannaniidi, Vesiniidi, Kordoni ja Loomisvälja.
Randvere nimed läbi aegade: 1397 - Randyver; 1402 – Randele; 1408 – Raudever; 1422, 1507, 1561 – Randever; 1420 – Randeuere; 1428, 1529 - Randaver, 1433, 1496-1501, 1538, 1548, 1559, 1566 – Randeuer; 1491 – Randyuer; 1496 – Randel; 1522 – Randeuver; 1539 – Randekull; 1545 – Ranneuer, Ranneuerkull; 1546 - Ranneuer; 1548 – Ranneferde; 1548, 1563- Rannefer; 1693 – Randafer; 1782, 1795 – Randfer; 1798, 1844 – Randwer; 1808 – Randwerre; 1811 – Rangdfer.
Lähestikku asuvad Randvere ja Muuga on ainukesed poolsaare külad, millel on algusest peale olnud eestipärased nimed.
Endise Nõukogude Liidu ajal elas küla täielikult tolleaegse piirirežiimi tingimustes. 1970 aasta paiku hakati siia eraldama maa-alasid suvila- ja aianduskooperatiivide rajamiseks. Enamasti eraldati selleks väheväärtuslikud ja võsastunud karjamaad, kuid ei olnud harvad ka juhtumid, mil suvilate ehitamiseks eraldati endisi põllumaid. Sellest ajast peale algas uute asukate, peamiselt tallinlaste sissevool külla, mis ei ole katkenud tänase päevani. Kõik see on endise rannaküla ilmet pöördumatult ja tundmatuseni muutnud.
Alustati suvemajade ehitamist, mida peale Eesti taasiseseisvumist hakati hoogsalt aastaringselt kasutatavateks elamuteks ümber ehitama. Uusasukate poolt rajati vajalikud tehnilised infrastruktuurid, kohalikud teed, elektrivõrgud, veevarustussüsteemid. Kuid sama ajal jäid rajamata või välja arendamata kanalisatsioon, tänavavalgustus ja kõnniteed. Hiljem on jäänud unarusse ka kohalike teede hooldus ja remont.